Taimar ja Tanel Talts on heaks tõestuseks väitele, et sulgpall on suurepärane spordiala kogu eluks. Esimest korda võtsid nad reketi kätte nelikümmend aastat tagasi treener Jüri Tarto juhendamisel ning mõningate pausidega on mängitud üle kahekümne viie aasta. Tänaseks on väljakul konkurentideks sirgumas nende pojad.
Kuidas ja miks hakkasite sulgpalliga tegelema?
Taimar: Meie isa ja treener Jüri mängisid mõlemad tennist ning veetisid ka sõpradena teinekord aega. Ilmselt siis jutuajamise käigus jõuti nii kaugele, et poisid otsustati panna sulgpallitrenni.
Tanel: Mina mäletan, et esimesse trenni viis mind isa. Oli väga ilus ilm, päike paistis. Ootasin ärevusega puureket kotis Saku koolis treenerit ja treeningsaali ukse avamist.
Mis teeb teie pikaaegsest treenerist Jüri Tartost suurepärase treeneri?
Puhtalt tema isiksus! Ta on otsekohene ja hindab ausust. Saab hästi aru, et peale sulgpalli on olemas ka sõbrad ja pere ja töö jne. Eluterve mõttemaailmaga, rahulik, väga nõudlik. Võttis meid kui inimesi, mitte tööloomi. Jüri jaoks on oluline ka see, et tema õpilased oleksid edukad võistlustel.
Mis on teid sulgpalli juures nii kaua hoidnud?
Taimar: Kõik Saku sõbrad mängisid sulgpalli, treening oli mänguline ja vahva. Hiljem sai sellest justkui pereüritus – peale meie mängivad ka meie pojad.
Tanel: Sulgpall oli asi, mida ma hästi oskasin, tulemused olid väga head ja võidutahe suur.
Mida peate oma tugevuseks väljakul ja milline on lemmiklöök?
Taimar: Lemmiklöök on võrgutripsuga löök aga seda pole veel selgeks saanud. Kui teinekord õnnestub, läheb nägu alati naerule, seda muidugi mitte vastasel. Tugevuseks väljakul on kehakaal – sellega peaks kindlalt sulgpallimaastikul kõiki võitma.
Tanel: Minu lemmiklöögiks on hoitud tagant taha löök. Paarismängus on meie tugevuseks lihtne, jõuline ja terav mäng.
Millised on teie jaoks senise karjääri kõige meeldejäävamad võistlused?
Taimar: Täiskasvanute rahvusvahelised võistlused Tartus aastal 1992. Mängisime esimest korda koos, mina olin 16 ja Tanel 18 aastat vana. Olime viimase paigutusega ja läksime kohe kokku esimese paigutusega Kalle Kaljuranna ja Ain Matverega. Kõik geimid olid väga tasavägised. Lõpptulemusena kaotasime neile kolmes geimis vaid ühe punktiga.
Tanel: Aastal 1984 tulin esimest korda Eesti noorte meistriks üksikmängus. Vastaseks oli Martin Paide. Mäng kestis ca 1,5 tundi, lõpptulemusena võitsin Martinit kolmandas geimis 12:11.
Mõni kummaline vahejuhtum, mis teil on võistlustel juhtunud?
Taimar: Sellest ei saa ma kahjuks kõva häälega rääkida, kes teab see teab! Eeskujuks me sellega kindlasti ei olnud aga meistritiitli tõime siiski koju.
Tanel: Sama rahvusvaheline võistlus Tartus aastal 1992. Mängisin üksikut taanlase vastu, jalas vene tennised. Ühel hetkel tuli parema tennise kand tervenisti ära ja jäi väljakule maha. Taanlane tuli seda oma silmaga vaatama ja katsuma. Mina aga võtsin sõbra jalast uue tennise ning mäng võis jätkuda. Mäletan, et meil kulus kahe peale Taimariga septembrist kuni jõuludeni kokku 34 paari tenniseid.
Milline oli teie eesmärk sulgpallis, kui mängimist alustasite ja milline on see nüüd?
Taimar: Ei osanud sel ajal eesmärke luua. Minu eesmärk oli saada miilitsaks, et saaks punase fooritulega läbi sõita. Pisemad eesmärgid kindlasti olid – võita mingid tiitlid, mängud jne.
Taimar ja Tanel: Täna on eesmärk jääda terveks ja millalgi saavutada ehk senisest paremad tulemused EM-il ja MM-il.
Kui saaksite valida ükskõik kelle teise, kellega proovida paari mängida, kellega sooviksite mängida?
Taimar: Ega vist tahagi kellegi teisega. Pikaajaliselt Taneliga mänginud ja see sobib mulle endiselt väga hästi. Harjumus ja kindlustunne.
Tanel: Mul sama teema. Lähiajal just oli juhtum, kui mängisin teise paarilisega. Võistlus kestis vaid 15 minutit ja lõpptulemusena olid paarilisel kulmus õmblused ja jalg kipsis. Seega, igaks juhuks mängin kindlalt Taikuga edasi.
Kes on või on olnud sulgpalluritest suurimaks eeskujuks ja kelle mänge meeldib jälgida?
Taimar: Eeskujuks minule on Kalle Kaljurand ja Peeter Ärmpalu – soliidsed vanakooli tegijad kuni tänaseni. Vägevad vennad! Meeldib vaadata oma poja, Chris-Robini, mänge – suur poolehoid, natukene justkui ka minu kool ja väga ilus areng.
Tanel: Kas see on just eeskuju aga mäletan hästi üht aastatetagust seika võistlustel. Kalle Kaljurand oli siis 36 aastane ja mina olin 23 aastane ning peale Kalle mängu ütlesin teistele: “Kurat, mängiks ise ka sellises vanuses nii hästi!” Vaadata meeldib noorte mänge.
Kuidas iselmoomustad oma venda paarilisena?
Taimar: Suur nagu minagi. Peaaegu sama hea nagu mina. Hetkel suht kehvas vormis nagu minagi. Aga muidugi, suur tahe ja seda temal juba on! Viimase 20 aasta vaieldamatult parim paariline.
Tanel: Rahulik, mitte nagu mina. Võidule pühendunud, paarilist ergutav-toetav, mängib viimase punktini ega loobu enne lõppu. Jüri Tarto sõnad: Tanelile sobib paariliseks Taimar, sest Taimar tasakaalustab Taneli emotsioone.
Kuidas teie lapsed sulgpalli juurde sattusid?
Taimar: Chris-Robinile ei meeldinud sulgpall algul üldse! Proovisin korra Sakus temaga mängida aga temalt tuli kindel “ei”. Aasta 2017 alguses otsustasime sõpradest koosneva pundiga hakata sulgpalli mängimas käima ja treeneriteks olime meie Taneliga. Sealt see alguse sai! Mõne aja möödudes teatas Chris, et ta isegi võiks proovida trenni minna…. Helistasin kohe Aigarile ja samal päeval alustas Chris oma teekonda sulgpallis.
Tanel: Hakkasin aastal 2016 uuesti sulgpalli mängimas käima. Rasmus tahtis minuga kaasa tulla, et isaga koos aega veeta. Seal trennis oli veel üks laps, kellega koos sai Rasmus sulkat toksida. Rasmusele meeldis väga mängida! Proovisin veidi ka õpetada, kuid sain üsna pea aru, et Rasmus tuleb panna trenni. Seega, Rasmusel endal kindlalt soovi polnud, trenni minek toimus minu soovitusel.
Kas oma lastele võistlustel kaasa elades on närv suurem kui ise mängides või vastupidi?
Ise väljakus olles kaob närv kiirelt, vähemasti Eestis on see nii. Välismaa turniiridel see muidugi nii lihtsalt see ei käi. Aga jaa, poegade mänge vaadates on närv kindlalt suurem!
Mis on teie jaoks kõige toredam selle juures, et kogu perel on sama hobi?
Taimar: Jaa, meil kõigil on ühine hobi, tõepoolest! Meie pere jaoks on just see hästi vahva, et saame veeta ka paljud nädalavahetused koos, kas ühele või siis teisele või lausa mõlemale kaasa elades.
Tanel: Minu kõik pereliikmed ei ole sulgpalliga seotud. Näiteks, minu teine poeg Ralf, on suur rahvatantsuhunt ning tegeleb vapralt ka judoga.
Kui peaksite mängima oma poegade vastu, kes võidaks?
Taimar: Aus vastus on see, et paarismängus võidaksime meie. Üksikus on minu jaoks see rong läinud, Chris-Robin võidab.
Tanel: Paaris pole küsimustki, meie võidame! Üksik – viimasel võistlusel võitsin veel mina Rasmust.
Mis on esimene mälestus VICTORist?
Taimar: Meie esimene kvaliteetne välismaa reket oli üheksakümnendate aastate alguses VICTOR Columbia 2. Seni veel alles!
Tanel: Mäletan üht lugu Moskva võistlustelt. Oli sügav vene aeg. Keegi välismaalastest võttis peale mängu oma jalast kaks paari VICTOR-i sokke ning kinkis need ühele kohalikule pealtvaatajale.
Kui valite omale reketit, mis on teie jaoks kõige olulisem?
Taimar: Päris välimuse järgi ei vali. VICTOR reketitest jäi proovides sõelale kaks reketit aga miks just need, ei oska vastata. Tunnetuse teema, kõiki peab ise proovima.
Tanel: Reket peab olema käes mugav. Mulle väga meeldib VICTOR-i reket mida praegu kasutan – Auraspeed 90K H.
Mida teie jaoks tähendab VICTOR brändi saadik olemine Eestis?
Tunnustust
Millise soovituse või näpunäite annaksite alles alustavale mängijale.
Lapsele – kui oled treeningul tubli, kuulad treenerit, siis võid kindel olla, et saad ükskõik millisel spordialal hakkama. Sulgpalli füüsis ja liikumine annab ka teiste spordialade juures vabaduse ja edu.
Täiskasvanule – õpi võimalikult hästi platsil liikuma, siis saad hiljem rohkem mängu nautida.
Fotod: erakogu, Eesti Sulgpalliliit Oleg Hartsenko
